Bretooni lee
See artikkel räägib jutustava sisuga bretooni ainestikuga leest. Keskaegse lüürilise luule vormi kohta vaata artiklit lai (luulevorm). Lee (ka jutustav lee või bretooni lee; prantsuse lai) on keskaegne luulevorm prantsuse ja inglise kirjanduses. Leed on lühikesed (tavaliselt 600–1000 rida) riimides jutustused armastusest ja rüütellusest, tihti käsitledes üleloomulikkust ning keldi müütide haldjamaailma.
Sõna lee tuleb eesti keelde prantsuskeelsest sõnast lai (sama ka inglise keeles), ning tuleneb omakorda arvatavasti ülemsaksa ja/või vanast kesksaksa sõnast leich, mis tähendab meloodiat, laulu või mängu.[1] Jack Zipes pakub teoses "The Oxford Companion to Fairy Tales", et tegu võis olla ka vana iiri sõnaga laid, mis tähendab laulu.[2] Zipes kirjutab, et Arthuri-legendid võisid olla Britanniasse imbunud Iirimaa, Walesi ja Cornwalli kaudu; laulude esitajateks olid rändavad harfimängijad, jutuvestjad ja bardid. Zipesi järgi on varaseim teadaolev lee Robert Bikeri "Lai du Cor", mis loodi 12. sajandi teisel poolel.[3]
Varaseimad tänini säilinud bretooni leed (põhinevad keldi- ja briti ainestikul) on tõenäoliselt Marie de France'i omad, mis loodi 1170. aasta paiku. Marie de France oli 12. ja 13. sajandi vahetusel Inglismaal Henry II õukonnas elanud prantsuse poeet.[3] Kirjelduste kaudu Marie de France'i leedes ning mitmetest anonüümsetest vanaprantsuse leedest 13. sajandil on teada varastest keldi päritolu leedest, mis arvatavasti olid stiililt lüürilisemad ning mida esitasid lauldes bretooni bardid. Usutakse, et need lüürilised leed, millest ükski ei ole säilinud, juhatas sisse kokkuvõttev narratiiv, mis laulu jaoks olustiku lõi, ning nende põhjal kujunes välja jutustav lee.
Varasemad kirjapandud leed olid mitmes vanaprantsuse dialektis ning säilinud on ka kuus 13. ja 14. sajandi leed keskinglise keeles (Middle English) inglise autoritelt.[4]
Bretooni leed inspireerisid Chrétien de Troyes'd. Nende kaudu levisid keldi ainestik ning haldjatemaatika Mandri-Euroopasse.
Vanaprantsuse leed
[muuda | muuda lähteteksti]- Marie de France'i leed – kaksteist kanoonilist leed, mis omistatakse Marie de France'ile.
- Anonüümsed leed – üksteist vaieldava autorsusega leed. Kuigi need leed on keskaegsetes käsikirjades puhuti segatud Marie de France'i leedega, ei pea uurijad Marie'd nende autoriks.
- "Rannalee" – üks umbes kahekümnest vanaprantsuse leest, mis tõlgiti vananorra proosasse 13. sajandil. See lee annab detailse kirjelduse William Vallutaja tellitud lüürilisest leest, mis meenutas tema Barfleuris veedetud aega.
Keskinglise leed
[muuda | muuda lähteteksti]- Tuntud leede "Sir Orfeo, Sir Degaré, Sir Gowther, Emaré" ja "Erle of Toulouse" autor on teadmata.
- "Lay de Freine", tõlge Marie de France'i "Le Fresne'ist".
- "Franklini lugu" kogust "Canterbury lood", autoriks Geoffrey Chaucer.
- Thomas Chestre'i "Sir Launfal" on tõlge Marie de France'i "Lanvalist".[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ ""lay, n.4." The Oxford English Dictionary. 2nd ed. 1989. OED Online. Oxford UP. 21 April 2010.
- ↑ Zipes, 62
- ↑ 3,0 3,1 Zipes, Jack, The Oxford Companion to Fairytales. Oxford UP. 2009 62–63
- ↑ Claire Vial, "The Middle English Breton Lays and the Mists of Origin", in Palimpsests and the Literary Imagination of Medieval England, eds. Leo Carruthers, Raeleen Chai-Elsholz, Tatjana Silec. New York: Palgrave, 2011, lk 175-91.
- ↑ Colette Stévanovitch, "Enquiries into the Textual History of the Seventeenth-Century Sir Lambewell", in Palimpsests and the Literary Imagination of Medieval England, eds. Leo Carruthers, Raeleen Chai-Elsholz, Tatjana Silec. New York: Palgrave, 2011, lk 193–204